Viimased nädalad Jaapanis

Viimased nädalad siin on osutunud kõige raskemateks.
Jaapani sõprade käest kuulsin koguaeg hirmujutte suurest tõenäosusest, et millalgi lähima paarikümne aasta jooksul tuleb suur maavärin. Kuid 9 magnituudilist värinat ei oodanud keegi.
Arvestades maavärina magnituudi, olime emaga õnnega koos, et vaid ehmatusega pääsesime.
Ema oli just eelmisel päeval Tokyosse saabunud ning maavärinatega, mida Tokyos kergemas vormis pidevalt tunda võib, mitte harjunud inimesena, oli see talle väga hirmuäratav kogemus.
Emale toeks olemine oli see, mis mind julgemaks tegi ning selget meelt aitas säilitada.
Tagantjärele võib öelda, et oleme mõlemad jaapani majaehitusoskustest vaimustuses, poleks eales arvanud, et majad ilma varisemisohuta nii palju kõikuda võivad.

Tokyo rappus seninägematult, kuid pääses suuremate purustusteta, seetõttu saime alles telekast uudiseid vaadates hävingu suurusest aimu. Tokyos taastati rongiliiklus juba järgmiseks päevaks (mitte küll tavalises mahus) ning kiirteed avati samuti liiklusele. Tohoku piirkonnas, mis enim kannatada sai, raskendasid päästetöid elektrikatkestused ning kasutuskõlbmatuks muutunud maanteed ja raudteeliinid, kuid sellegipoolest võib öelda, et valitsus tegutses kiirelt ja professionaalselt.
Järgnevatel päevadel toimusid pidevalt järelvärinad, mis hoidsid atmosfääri pingelisena. Südantsoojendav oli näha, kuidas inimesed siiski positiivsetena püsisid ning tuttavatelt sain palju meile, kes muretsesid, kas mina välismaalasena seda kõike ehk hullemini üle ei ela ning kes oma abi pakkusid.
Imetlusväärne on ka fakt, et Sendai piirkonnas, mis epitsentrile kõige lähemal oli, kus võttis paar päeva aega, et linn taas elektriühenduse saaks (gaasi pole seal ikka veel, st. ka sooja vett) registreeriti vaid 40 rüüstamise juhtu.

Kahjuks on välismeedias maavärinast ning tsunami laastamistööst enam kajastust leidnud Fukushima tuumajaama ebastabiilne olukord ning hüpoteetiline oht naaberriikidele.
Muidugi on välismeedial lihtne olukorda võimalikult mustades toonides näidata, Jaapan on siiski piisavalt kauge maa, et mitte inimestes otsest paanikat tekitada.
Kahjuks on selle tulemusena levinud paanika siinsete välismaalaste seas ning ka minul on kohati väga raske olnud sõpradele selgeks teha, miks ma veel siin olen. Hetkel on välismaalane Tokyos haruldane vaatepilt. Enamus on kas riigist lahkunud või liikunud lõuna poole.
Pole ka ime, näiteks Saksa meedias rääkis "teadlane" 3 reaktori ülessulamisest Fukushimas.
Meie emaga jälgime nii Jaapani uudiseid kui BBC-d ning hoiame kainet meelt.
Minu jaapanlastest tuttavad pole keegi töölt puhkust saanud (kohati on lühendatud päevad) ning tänavatel näeb lapsi kooli minemas.
Tokyo elanikel on vedanud, et maavärin meid rohkem ei mõjutanud, kõik mida meilt nõutakse on mitte paaniliselt toitu kokku osta ja võimalikult vähe elektrit tarbida, bensiini samuti. Meie ei ole ohvrid.

Jaapan on juba mõnda aega olnud minu ajutine kodu ning tundub loogiline, et olen siin nii headel kui halvematel aegadel. Seda enam, et hoiame end pidevalt olukorra arenguga kursis (kordagi pole uudistes teatatud, justkui Tokyos viibimine ohtlik oleks).

Tundub, et Fukushimas tehakse esimesi edusamme olukorra kontrolli alla saamisel ning riik saab kogu energiaga taastamistöid alustada.

Kevad saabub tasapisi, ploomiõied ning magnooliad pakuvad silmailu.

Suur tänu kõigile julgustavate meilide eest. Peatse kohtumiseni kodumaal.

Jõulud tulid ikkagi

Kiired ajad koolis ning lähenev lõputööde näitus jaanuari lõpus ei lasknud mul ka talvevaheaja saabudes lõdvestuda ning arvasin, et seekord lähevad jõulud nagu niuhti mööda, ilma erilist pühademeeleolu loomata.
Reede ja laupäev möödusid väga rahulikult näsides head ja paremat, mis eestist saabus, ning koolitööst väljapuhates.
Pühapäevaks olime koos Mikiga kutsunud külla mõned sõbrad ja kõigile sõnad peale lugenud, et nad isetehtud roa kaasa võtaksid.
Tulijaid oli oodatust rohkem ning lauad lookas. Minu panus oli seapraad hautatud hapukapsastega.
Ja kohal ta oligi, see va jõulumeeleolu, palju vanu sõpru ja seapraad kapsastega, kindel rohi!
Head vana aasta lõppu!

Pildireportaaz Karoliina elust Jaapanis

Pühapäev Mikiga

Täna käisime Mikiga Kichiojis ühe sõbra näitusel, Karel Capeki nimelises teemajas ning Inokashira pargis. Üks tore pühapäev oli.

Katusepiknike hooaeg avatud

Esimene projekt uuel semestril

Üsna pea peale sakurate imetlemist sattusin jälle Kamakurasse, seekord raualiiva korjama. Parim viis rauamaagi korjamiseks jaapanis on rannas magnetiga liiva seast rauapuru koguda. kamakura liiv on rauasisalduse tõttu lausa tume ning vähem kui tunni ajaga saime ca 5kg kokku kogutud. Nii jäi meil aega näha vibulaskjaid pidurõivais ning külastada ühte imeilusat väikest galeriid lähedalasuva künka otsas.
Viimased nädalad koolis olen tegelenud rauapuru puhastamise ja sulatamisega ning peagi alustan saadud kängarde kuumutamise ja tahkemaks materjaliks tagumisega. Iga protsessiga muutub materjali kogus väiksemaks, kuid lõpptulemusena tekkivast piskust rauast saab kindlasti kunstiteos.

Selle aasta kirsiõied

Minu uus lemmikpaik kirsiõitevaatluseks on Nakameguro jõe ääres. Parasjagu kirsside õitsemise ajal oli Tokyot külastamas Shirley sugulane Doyle, kellele Tokyo tuuri oli vaja teha. Seeläbi jõudsime ühe nädala jooksul Nakamegurosse, Kamakurasse (parasjagu Budda sünnipäeval, mis templites suurim püha) ning Ghibli animafilmistuudio muuseumisse. Selle aasta sakura oli väga ilus!