Rahulik esmasp4eva6htu.Köögist on saanud alkeemialabor, Adrienne valab sulakaramelli ning mina mökerdan pintsli ja tushiga.
Teretulemast minu uude koju.
Armas parajalt suur kahetoaline korter, igati m6nusa asukohaga. Tuleb vaid Ueno kandist 20 minutit Asakusa poole jalutada, üle Sumida j6e Umaya silla ning siis seal samas hurmaa puu taga ta ongi.
Mööda treppi täitsa üles 5-le korrusele ning kohal oledki. Aga kui k6rgusehimu peal on ei pea sellega veel peatuma, v6ib ka r6dult katusele ronida ning nautida vaadet Tokyole ainuomase kolearhitektuuriga, mis siiski oma v6luga.
Eelmise nädala alguses alustasin pakkimisega ning nagu pildilt näha, olen maailma halvim pakkija(vastupidi minu kalkulatsioonidele, ei 6nnestunud siiski seda kohvrit sulgeda).
Kella 3ni öösel asju uuesti lahti pakkides ning ümber paigutades sain l6puks k6ik asjad korda ning kolmapäeval toimus kolimisaktsioon.
Nüüd jagan eluaset koos Marie Adrienne Clara Luise Anne (vanaemade nimed) Rodewaldtiga, kes 6pib Weimaris tootedisaini ning on siin jaapanis vahetusüli6pilane minu ülikoolis. Tema vanavanemad peavad p6hja prantsusmaal veiniistandust ning saadavad j6uludeks uue kasti 2005 aastakäigu veine.Mööbliga on veel kitsas käes, kuid tundub et m6nusaks äraolemiseks piisab magamisasemest, riidekapist ning hästi varustatud köögist, kus külalisi v66rustada ning koos einestada.
Ikka hoopis teine tera kui ühikaelu.
ehk nagu Adrienne ütleb, esimest korda jaapanis tundub nagu reaalne elu.
Aidaa hommikused täistuubitud rongid!
