Ülestõusmispühad

Jõudsin lõpuks Ochanomizu jaama lähedal asuvasse Tokyo suurimasse õigeusukirikusse Nikolaido-sse.
Tegelikult oli mul juba aasta tagasi, eelmiste Lihavõtete ajal plaan sinna minna, kuid millegipärast tundus see siis suure ettevõtmisena ning jäigi vaid plaaniks.

Palmipuude pühal kirkikusse jõudes tõdesin et olin asjata viivitanud.
Nikolai-do on imeilus kirik ning asub kaunis ümbruskonnas, sisenedes leidsin just selle meelerahu mida olin otsinud. Hea koht oma soovide soovimiseks ning palvete jaoks, kohe tunned et siin on neil rohkem mõju.
Eelmisel kevadel vaevasid mind koduigatsus ning uues koolis kohanemisraskused, kahju et laiskus mind siis kirikusse tulemast takistas.
Millegipärast meenus mulle uues ülikoolis uues t66kojas tihti Papsik. Tundides meenusid tihti tema räägitud lood (enamasti seotud põnevate tööõnnetustega), kuidas ükskord talle sulametall saapa peale kukkus ning sealt saapa sisse sulas ja jalga põletas (selleks tuleb pyksisääred saabastesse toppida et saapasäärde midagi kuuma ei kukuks), või kuidas sepad mehhaanilise haamriga täpsuslööke harjutasid mille tulemusel niimõnigi käekell lapikuks muljuti.

Aga ega siis Palmipuudepüha pole see kõige olulisem päev, nädal hiljem läksin tagasi öisele ülestõusmispüha teenistusele.
Kirik oli rahvast täis ning kõigil pidulik meeleolu. Kahju et jaapanikeelsest jumalateenistusest suurt midagi aru ei saa. Õnneks olid meeles veel õekese seletused püha tule kohta millega ka mina ja Shirley, kes kaasa tuli, oma küünlad süütasime. Siis toimus ringkäik kiriku läheduses ning edaspidi sain aru kui jaapani, vene ja kreeka keeles "Kristus on ülestõusnud!" hüüdma hakati.
Plaanisin küll lõpuni olla, kuid ega ma suurt millestki aru ei saanud ning veetsin aega kuni 2.20ni hüüatusi kaasa hüüdes ning vene iludusi uudistades. Nad torkasid hästi silma, sest kõrgusid kontsakingadel üle jaapanlaste peade.
Arvan et Nikolaidosse hakkab mul nüüd tihemini asja olema, sest jalgrattaga on sinna vaid 30min sõita ning ümberringi on ilusad sillad üle Kanda jõe ning üle Tokyo tuntud kasutatud raamatute poed.

Brasiilia meesmodellidest

Tere noored!

Tokyosse on jõudnud mõnusalt soe kevad. Kirsid õitsevad täies õides ning inimesed on pidulikus meeleolus.
Käisime laupäeval Yoyogi pargis hanami-l ehk kirsiõite nautimise piknikul. Teel sinna sirvisime meesteajakirja CQ kus palju ilusate meeste pilte.
Igaühel oli muidugi oma lemmik vastavalt maitsele ning minu lemmikuks oli vasakul pildil asuv Armani modell.
Meie seltskonnas oli ka Luiz, kes seda pilti lähemalt silmitses ning sii teatas et see on ju Evandro Uba nimelisest linnast!
Luiz on hästi tore muretu sell, kes kõige vähem oma välimusele või riietusele mõtleb, kuid sellegipoolest võitis ta nooruses 17-aastasena Brasiilias suure modellikonkursi (allpool on 2 fotot, üks vanem pilt ning viimane pilt on siin Jaapanis tehtud) ning teenis mõned aastad suvevaheaegadel sellega taskuraha. Lõpuks oli modellitöö tema jaoks siiski liiga pinnapealne ning kaua ta sellega ei jätkanud.
Samast konkursist oli sel ajal ka Evandro osa võtnud ning 3.ks jäänud. Luiz jagas koos tema ja veel ühe noormehega kuu aega eluaset kuid ütles et ei saanud Evandroga üldse läbi ning kolis seetõttu välja.
Uurisin netist järgi ning ennäe, Evandro on 7 enimtasustatud meesmodelli seas. Kes teab kui kaugele siis Luiz jõudnud oleks kui ta jätkata oleks tahtnud.