Mängides bambusega

Täna on internet mulle armuline ning ilmutab end tavalisest kauemaks. Saime koju uue internetiühenduse mis millegipärast väga hästi ei tööta, nii et palun andestust kui pikalt meilidele ei vasta või skaippi ei ilmu. Varsti peaks Lauri külla tulema ning siis on kõik arvutiga seotud mured lahendatud. : )

Pikalt kestnud UTM nimeline projekt on lõpuks finishis ning tahaksin teiega oma bambusloomingut jagada. Vähemalt eestis bambustorusid näinud peaks olema huvitatud lõpptulemusest.
Inspiratsiooniks oli mulle traditsiooniline jaapani kalaritv, mida on võimalik väiksemateks osadeks lahti võtta ning üksteise sisse panduda mugavalt transportida.
Kasutasin kalaritvameistri käest õpitud tehnikaid - mässides siidniiti ümber bambuse muutub materjal vastupidavamaks ning seda on võimalik õhemaks kui 0,5mm lihvida. Saadud materjal on kerge ning vastupidav, seega ideaalne ehete tegemiseks. Peale niidiga katmist kantakse peale jaapani lakk, mis veelgi vastupidavust suurendab. Ehete puhul kasutasin läbipaistvat sünteetilist vaiku, mis jätab niidi värvi nähtavaks. Rõõmsavärvilised detailid on ühendatud neetidega võimaldades neid teatud ulatuses liigutada.
Olge lahked:
Bambusehted "Playful" e. "Mängides" (modelliks oli mulle hea sõbranna Shirley Austraaliast)

Geisai 2009

Peale imetoredat jõudeelu Eestis olen tagasi Jaapanis ning ülikool kõiges A ja O. Õnneks osatakse siin kõva töötegemise kõrvalt ka pikalt puhata ning aeg-ajalt kogu hingest pidutseda.
Seekord naasesin praktiliselt otse töökotta, lubasin endal korralikult välja magada ning kohe järgmine päev algas töö UTM nimelise projekti kallal, millel tähtaeg kohe kohe kukkumas. Töö edenes päris hästi ning olen eestis end niivõrd välja puhanud, et ka pingelistel aegadel ei lähe närvi ning ei stressa liialt.
Tänu sellele sain täielikult nautida minu ülikooli festivali e. Geisaid, mis igal aastal septembris aset leiab.

Reede varahommikul on kõik platsis et alustada paraadi läbi Ueno pargi. Esmakursuslased on terve suvevaheaja vahtplastist skulptuure valmistanud mida siis vastavalt osakondadele paraadis tassitakse. Jaapani festivalidel on tihti näha mikoshisid ehk kantavaid altareid. Need skulptuurid olid siis omamoodi mikoshid. Teemaks põhiliselt mütoloogilised tegelased, sekka ka mõni anime kangelane, seekord oli parim mikoshi disainiosakonnal, kes olid superkangelaseks teinud tavalise pereema, riisilabidas käes ning põll ees.
Umbes 3-4 meetri kõrgused teosed on suhteliselt rasked ning kuigi umbes 50-kesi tassisime, oli õlgadel ikkagi paras koormus. Kõigile osavõtjatele jagati ka vastavad festivalijakid e. happid, mis samuti esmakursuslaste poolt käsitsi tehtud.

Kolmeks päevaks oli kogu ülikooli territoorium täis kirbuturge, õllekaid, kontserte jms. Viimaseks päevaks oli melu nii suureks kasvanud, et muidu vaoshoitud koolikaaslased ei tahtnud pudeliski paigal püsida.
Õhtu viimane esineja pealaval oli meie kooli sambaklubi, kes on meistrid ükskõik kus kirgliku karnevalimeeleolu looma. Peale seda polnud enam palju vaja, et ilmuks välja mõni porgandpaljas noormees (kõvadel pidudel jaapanis millegipärast tavaline nähtus, kusjuures vaprale enesepaljastajale on kaasaelajad ainult mehed).

Aasta aastalt on siiski ülikooli poolne kontroll karmimaks läinud ning õhtuks lüüakse kooli territoorium puhtaks, sellegipoolest pidi igal aastal olema keegi, kellele alkoholimürgituse tõttu vaja kiirabi kutsuda.

Nalja sai palju ning nüüd on järgmiseks aastaks eesmärk ka välisüliõpilaste oma püstjalabaar üles panna.