Viimased nädalad siin on osutunud kõige raskemateks.
Jaapani sõprade käest kuulsin koguaeg hirmujutte suurest tõenäosusest, et millalgi lähima paarikümne aasta jooksul tuleb suur maavärin. Kuid 9 magnituudilist värinat ei oodanud keegi.
Arvestades maavärina magnituudi, olime emaga õnnega koos, et vaid ehmatusega pääsesime.
Ema oli just eelmisel päeval Tokyosse saabunud ning maavärinatega, mida Tokyos kergemas vormis pidevalt tunda võib, mitte harjunud inimesena, oli see talle väga hirmuäratav kogemus.
Emale toeks olemine oli see, mis mind julgemaks tegi ning selget meelt aitas säilitada.
Tagantjärele võib öelda, et oleme mõlemad jaapani majaehitusoskustest vaimustuses, poleks eales arvanud, et majad ilma varisemisohuta nii palju kõikuda võivad.
Tokyo rappus seninägematult, kuid pääses suuremate purustusteta, seetõttu saime alles telekast uudiseid vaadates hävingu suurusest aimu. Tokyos taastati rongiliiklus juba järgmiseks päevaks (mitte küll tavalises mahus) ning kiirteed avati samuti liiklusele. Tohoku piirkonnas, mis enim kannatada sai, raskendasid päästetöid elektrikatkestused ning kasutuskõlbmatuks muutunud maanteed ja raudteeliinid, kuid sellegipoolest võib öelda, et valitsus tegutses kiirelt ja professionaalselt.
Järgnevatel päevadel toimusid pidevalt järelvärinad, mis hoidsid atmosfääri pingelisena. Südantsoojendav oli näha, kuidas inimesed siiski positiivsetena püsisid ning tuttavatelt sain palju meile, kes muretsesid, kas mina välismaalasena seda kõike ehk hullemini üle ei ela ning kes oma abi pakkusid.
Imetlusväärne on ka fakt, et Sendai piirkonnas, mis epitsentrile kõige lähemal oli, kus võttis paar päeva aega, et linn taas elektriühenduse saaks (gaasi pole seal ikka veel, st. ka sooja vett) registreeriti vaid 40 rüüstamise juhtu.
Kahjuks on välismeedias maavärinast ning tsunami laastamistööst enam kajastust leidnud Fukushima tuumajaama ebastabiilne olukord ning hüpoteetiline oht naaberriikidele.
Muidugi on välismeedial lihtne olukorda võimalikult mustades toonides näidata, Jaapan on siiski piisavalt kauge maa, et mitte inimestes otsest paanikat tekitada.
Kahjuks on selle tulemusena levinud paanika siinsete välismaalaste seas ning ka minul on kohati väga raske olnud sõpradele selgeks teha, miks ma veel siin olen. Hetkel on välismaalane Tokyos haruldane vaatepilt. Enamus on kas riigist lahkunud või liikunud lõuna poole.
Pole ka ime, näiteks Saksa meedias rääkis "teadlane" 3 reaktori ülessulamisest Fukushimas.
Meie emaga jälgime nii Jaapani uudiseid kui BBC-d ning hoiame kainet meelt.
Minu jaapanlastest tuttavad pole keegi töölt puhkust saanud (kohati on lühendatud päevad) ning tänavatel näeb lapsi kooli minemas.
Tokyo elanikel on vedanud, et maavärin meid rohkem ei mõjutanud, kõik mida meilt nõutakse on mitte paaniliselt toitu kokku osta ja võimalikult vähe elektrit tarbida, bensiini samuti. Meie ei ole ohvrid.
Jaapan on juba mõnda aega olnud minu ajutine kodu ning tundub loogiline, et olen siin nii headel kui halvematel aegadel. Seda enam, et hoiame end pidevalt olukorra arenguga kursis (kordagi pole uudistes teatatud, justkui Tokyos viibimine ohtlik oleks).
Tundub, et Fukushimas tehakse esimesi edusamme olukorra kontrolli alla saamisel ning riik saab kogu energiaga taastamistöid alustada.
Kevad saabub tasapisi, ploomiõied ning magnooliad pakuvad silmailu.
Suur tänu kõigile julgustavate meilide eest. Peatse kohtumiseni kodumaal.
