Häid pühi!

Ka sel aastal toimus piparkookide meistrituba, seekord suure kära ja naljaviskamisega.
Hubert, välisüliõpilane saksamaalt jäi ka piparkooke küpsetades arhitektuurile - oma erialale truuks ning tegi piparkook-tellistest maja (haus saksa keeles tähendab maja).
Jõuluõhtusöögist võib pilte näha paremal asuvale Shirley blogi lingile klikkides (onepapercrane).

31. detsembril lähen Hombudojo aastavahetuse treeningusse, mis algab vanas aastas ning kestab kuni uus on alanud. See peaks 2010.-ks hea alguse tegema.
Mõnusat vana aasta lõppu ning ägedat uut teile kõigile.

Hombudojo

Eelmisest kuust olen jälle hombudojos trennis käima hakanud. Ilmad on õnneks jahedamaks muutunud ning treeningsaalid ei meenuta enam sauna leiliruumi.
Septembri keskpaigas, kui veel suveilmad olid, ning keha koormusega harjunud ei olnud, kippusin näost nii punaseks minema, et partnerid kaastundliku pilguga vaatasid ning puhkepausi pakkusid.

Täna oli mul au esimest korda Masuda Sensei trennis osaleda. Ta on 74-aastane ning väidetavalt viimane O-Sensei otsene õpilane kes veel hombus trenne annab.
Vanahärra on väga heas vormis ning armastab peale ukede ka palju nalja visata. Küll noris ta kedagi liiga karvaste käte pärast, kutsus 50-aastaseid härrasid poisikesteks ning näitas tehnikaid, mis nii lihtsad, et lapsedki saavad hakkama.
Ushirowaza tehnikate ajal tuli vanahärra minu ja mu partneri juurde paari näpunäidet andma (ushirowaza toimib sujuvamini kui käte niisama üles tõstmise asemel neid nagu mõõk oleks käes tõsta).
Kuna ma olen uus nägu ning silmatorkavalt pikk ja hele, siis küsis ta minu käest, kust ma pärit olen. Kuuldes et eestist, avaldas ta arvamust et see ju väga haruldane ning surus mul heakskiidu märgiks kätt.
Ühtlasi tahtis ta teada, kas lennupilet oli väga kallis, millega nõustusin, kuid mainisin sealjuures, et olen jaapani valitsuse stipendiaat ning siin õppimas.
Seepeale muutus õpetaja hirmus rõõmsaks ning soovitas mul palju jaapani raha kulutada, tema tegevat seda sama ning niiviisi saame majandusurutisele kiiremini lõpu peale teha.
Hiljem kui gruppides kokyonagesid tegime ning minu kord kõiki visata kätte jõudis, hõikas ta järsku mu seljataga "Estonia!" ajades mu keskendumise täitsa sassi.
Selline vahva trenn oli seekord.
Muuseas, peale trenni kuulsin et nooruspõlves olevat ta väga karm mees olnud.

Mängides bambusega

Täna on internet mulle armuline ning ilmutab end tavalisest kauemaks. Saime koju uue internetiühenduse mis millegipärast väga hästi ei tööta, nii et palun andestust kui pikalt meilidele ei vasta või skaippi ei ilmu. Varsti peaks Lauri külla tulema ning siis on kõik arvutiga seotud mured lahendatud. : )

Pikalt kestnud UTM nimeline projekt on lõpuks finishis ning tahaksin teiega oma bambusloomingut jagada. Vähemalt eestis bambustorusid näinud peaks olema huvitatud lõpptulemusest.
Inspiratsiooniks oli mulle traditsiooniline jaapani kalaritv, mida on võimalik väiksemateks osadeks lahti võtta ning üksteise sisse panduda mugavalt transportida.
Kasutasin kalaritvameistri käest õpitud tehnikaid - mässides siidniiti ümber bambuse muutub materjal vastupidavamaks ning seda on võimalik õhemaks kui 0,5mm lihvida. Saadud materjal on kerge ning vastupidav, seega ideaalne ehete tegemiseks. Peale niidiga katmist kantakse peale jaapani lakk, mis veelgi vastupidavust suurendab. Ehete puhul kasutasin läbipaistvat sünteetilist vaiku, mis jätab niidi värvi nähtavaks. Rõõmsavärvilised detailid on ühendatud neetidega võimaldades neid teatud ulatuses liigutada.
Olge lahked:
Bambusehted "Playful" e. "Mängides" (modelliks oli mulle hea sõbranna Shirley Austraaliast)

Geisai 2009

Peale imetoredat jõudeelu Eestis olen tagasi Jaapanis ning ülikool kõiges A ja O. Õnneks osatakse siin kõva töötegemise kõrvalt ka pikalt puhata ning aeg-ajalt kogu hingest pidutseda.
Seekord naasesin praktiliselt otse töökotta, lubasin endal korralikult välja magada ning kohe järgmine päev algas töö UTM nimelise projekti kallal, millel tähtaeg kohe kohe kukkumas. Töö edenes päris hästi ning olen eestis end niivõrd välja puhanud, et ka pingelistel aegadel ei lähe närvi ning ei stressa liialt.
Tänu sellele sain täielikult nautida minu ülikooli festivali e. Geisaid, mis igal aastal septembris aset leiab.

Reede varahommikul on kõik platsis et alustada paraadi läbi Ueno pargi. Esmakursuslased on terve suvevaheaja vahtplastist skulptuure valmistanud mida siis vastavalt osakondadele paraadis tassitakse. Jaapani festivalidel on tihti näha mikoshisid ehk kantavaid altareid. Need skulptuurid olid siis omamoodi mikoshid. Teemaks põhiliselt mütoloogilised tegelased, sekka ka mõni anime kangelane, seekord oli parim mikoshi disainiosakonnal, kes olid superkangelaseks teinud tavalise pereema, riisilabidas käes ning põll ees.
Umbes 3-4 meetri kõrgused teosed on suhteliselt rasked ning kuigi umbes 50-kesi tassisime, oli õlgadel ikkagi paras koormus. Kõigile osavõtjatele jagati ka vastavad festivalijakid e. happid, mis samuti esmakursuslaste poolt käsitsi tehtud.

Kolmeks päevaks oli kogu ülikooli territoorium täis kirbuturge, õllekaid, kontserte jms. Viimaseks päevaks oli melu nii suureks kasvanud, et muidu vaoshoitud koolikaaslased ei tahtnud pudeliski paigal püsida.
Õhtu viimane esineja pealaval oli meie kooli sambaklubi, kes on meistrid ükskõik kus kirgliku karnevalimeeleolu looma. Peale seda polnud enam palju vaja, et ilmuks välja mõni porgandpaljas noormees (kõvadel pidudel jaapanis millegipärast tavaline nähtus, kusjuures vaprale enesepaljastajale on kaasaelajad ainult mehed).

Aasta aastalt on siiski ülikooli poolne kontroll karmimaks läinud ning õhtuks lüüakse kooli territoorium puhtaks, sellegipoolest pidi igal aastal olema keegi, kellele alkoholimürgituse tõttu vaja kiirabi kutsuda.

Nalja sai palju ning nüüd on järgmiseks aastaks eesmärk ka välisüliõpilaste oma püstjalabaar üles panna.

La Dolce Vita

Photos by Adrienne.

Jaanipäeva eelsoojendus

Eile toimus grilliõhtu ühikas kus varem elasin. Tore oli jälle Minami-nagareyamat külastada, ikka veidi rohelisem kui Tokyo.
Õhtu tipphetk oli klassikalise kitarri "kontsert" ühika katusel. Andekaid sõpru tuleb rohkem ekspluateerida!

Töö, töö, töö ja lõbu

6. kuni 10. juuli on mul koos kahe sõbrannaga ülikooli galeriis näitus.
See tähendab enda kokkuvõtmist ning tublit töötegemist kuni suvevaheajani.
Veel on paar nädalat aega, ehk jõuab kõige plaanituga valmis. Õhin ja ootusärevus vaheldub ahastusega, näiteks kui tellime kutseid enne kui ükski töö valmis on. Aga nii see käibki.
Eelmine nädal pakkus koolile vaheldust jaapani tantsude etendus kus osalesin. Tegemist oli pooleaastase kursusega jaapanis viibivatele välisüliõpilastele. Väga tore kogemuse sain, aitäh toredatele õpetajatele!

Hideo Asano

Be meek wild flower
Unseen yet always smiling
Always be yourself



Cold northerly wind
Drops yellow leaves silently
Wolf looks up at stars



A torrential rain
Pushing man into a pub
To keep him drinking


Birds fly to their nests
Do you know where you're going?
Light years to come home

Where are you from? Germany? Sweden?

Tavaliselt 6nnestub mul j4rjekordset jutukat vanah4rrat edukalt ignoreerida, kuid mitte seekord. Kysitud 100 jeeni ta ka sai ning minagi ei j44nud tyhjade k4tega.
Ootamatult andis ta mulle v4ikse raamatu endakirjutatud haikudega.

Selgus et tal on ka kodulehekylg www.hideoasano.com ning Tokyos v4lismaalastele oma raamatute myymine p6hiline elatusallikas.
Internetis oli ka m6ningaid arvamusavaldusi tema kohta http://www.japanprobe.com/?p=7611 nagu ikka on kommenteerijad enamasti negatiivsed.
Kuid mulle tema haikud meeldisid.

Kes teab, ehk olen oma omaette hoidmisega paljudest p6nevatest vestlustest ilma j44nud.

Shizuoka reis

Mai alguses satuvad järjestikku 5 riiklikku püha mis tähendab nädalat puhkust töölt või koolist. Nn. Golden Week võib olla paras stressiallikas kõigile kes siis reisida tahaks. Lennupiletid on hirmkallid ning turismikohad ülerahvastatud. Seetõttu kasutavad mõistlikud inimesed seda lihtsalt puhkamiseks või lühiajaliseks pagemiseks Tokyost.
Õpetaja Yamamoto metallirestaureerimise osakonnast sõidab igal aastal koos osade üliõpilastega Shizuokasse budistlikusse templisse. Mungaks pühitsetuna on ta selle väikse templi peremees. Huvitav oli kuulda mida tähendab mungaks olemine ning mis on budismi põhitõed. Budism tundub olevat eluterve suhtumisega kasinusse (igaühele oma mõõdu järgi), oluline on olla hea kodanik,hea sõber, hea abikaasa, isa, poeg jne. Ühesõnaga respekteerida inimesi ning järgida nende püstitatud reegleid.
Vihma tõttu jäi ära plaan metsast bambusevõrseid koguma minna ning seetõttu koristasime ruume ning tegime süüa (mina esindasin eestit kapsas-hakklihaga ning kreekat kartuli-baklazaanivormiga), Varahommikul oli lühike zasen-i sessioon ning peale hommikusööki, mis seal salata, magasime lõunauinakut.
Külastasime lähedal elavat keraamikut tema koduses ateljees ning nägime palju ilusaid teepõldusid.
Seekordne reis oli paras antidoot Tokyole.
Kiiret ei olnud kuhugi.

Veebikaamera shõu

Tänapäeva tehnoloogia on võimas.
Käsmus asub veebikaamera, millega saab jälgida hetkeilma ning ilusat vaadet merele. Ühtlasi saab teiselpool maakera asuvate lastega kokku leppida, et nad kindlal kellajal arvuti ees oleksid ning siis kaamera ette mängima, tantsima, jooksma, lehvitama, näitlema. Täpselt nii mu kallis emake tegigi.
Suurepärane idee, aplodeerin.

Ülestõusmispühad

Jõudsin lõpuks Ochanomizu jaama lähedal asuvasse Tokyo suurimasse õigeusukirikusse Nikolaido-sse.
Tegelikult oli mul juba aasta tagasi, eelmiste Lihavõtete ajal plaan sinna minna, kuid millegipärast tundus see siis suure ettevõtmisena ning jäigi vaid plaaniks.

Palmipuude pühal kirkikusse jõudes tõdesin et olin asjata viivitanud.
Nikolai-do on imeilus kirik ning asub kaunis ümbruskonnas, sisenedes leidsin just selle meelerahu mida olin otsinud. Hea koht oma soovide soovimiseks ning palvete jaoks, kohe tunned et siin on neil rohkem mõju.
Eelmisel kevadel vaevasid mind koduigatsus ning uues koolis kohanemisraskused, kahju et laiskus mind siis kirikusse tulemast takistas.
Millegipärast meenus mulle uues ülikoolis uues t66kojas tihti Papsik. Tundides meenusid tihti tema räägitud lood (enamasti seotud põnevate tööõnnetustega), kuidas ükskord talle sulametall saapa peale kukkus ning sealt saapa sisse sulas ja jalga põletas (selleks tuleb pyksisääred saabastesse toppida et saapasäärde midagi kuuma ei kukuks), või kuidas sepad mehhaanilise haamriga täpsuslööke harjutasid mille tulemusel niimõnigi käekell lapikuks muljuti.

Aga ega siis Palmipuudepüha pole see kõige olulisem päev, nädal hiljem läksin tagasi öisele ülestõusmispüha teenistusele.
Kirik oli rahvast täis ning kõigil pidulik meeleolu. Kahju et jaapanikeelsest jumalateenistusest suurt midagi aru ei saa. Õnneks olid meeles veel õekese seletused püha tule kohta millega ka mina ja Shirley, kes kaasa tuli, oma küünlad süütasime. Siis toimus ringkäik kiriku läheduses ning edaspidi sain aru kui jaapani, vene ja kreeka keeles "Kristus on ülestõusnud!" hüüdma hakati.
Plaanisin küll lõpuni olla, kuid ega ma suurt millestki aru ei saanud ning veetsin aega kuni 2.20ni hüüatusi kaasa hüüdes ning vene iludusi uudistades. Nad torkasid hästi silma, sest kõrgusid kontsakingadel üle jaapanlaste peade.
Arvan et Nikolaidosse hakkab mul nüüd tihemini asja olema, sest jalgrattaga on sinna vaid 30min sõita ning ümberringi on ilusad sillad üle Kanda jõe ning üle Tokyo tuntud kasutatud raamatute poed.