Eelmisest kuust olen jälle hombudojos trennis käima hakanud. Ilmad on õnneks jahedamaks muutunud ning treeningsaalid ei meenuta enam sauna leiliruumi.
Septembri keskpaigas, kui veel suveilmad olid, ning keha koormusega harjunud ei olnud, kippusin näost nii punaseks minema, et partnerid kaastundliku pilguga vaatasid ning puhkepausi pakkusid.
Täna oli mul au esimest korda Masuda Sensei trennis osaleda. Ta on 74-aastane ning väidetavalt viimane O-Sensei otsene õpilane kes veel hombus trenne annab.
Vanahärra on väga heas vormis ning armastab peale ukede ka palju nalja visata. Küll noris ta kedagi liiga karvaste käte pärast, kutsus 50-aastaseid härrasid poisikesteks ning näitas tehnikaid, mis nii lihtsad, et lapsedki saavad hakkama.
Ushirowaza tehnikate ajal tuli vanahärra minu ja mu partneri juurde paari näpunäidet andma (ushirowaza toimib sujuvamini kui käte niisama üles tõstmise asemel neid nagu mõõk oleks käes tõsta).
Kuna ma olen uus nägu ning silmatorkavalt pikk ja hele, siis küsis ta minu käest, kust ma pärit olen. Kuuldes et eestist, avaldas ta arvamust et see ju väga haruldane ning surus mul heakskiidu märgiks kätt.
Ühtlasi tahtis ta teada, kas lennupilet oli väga kallis, millega nõustusin, kuid mainisin sealjuures, et olen jaapani valitsuse stipendiaat ning siin õppimas.
Seepeale muutus õpetaja hirmus rõõmsaks ning soovitas mul palju jaapani raha kulutada, tema tegevat seda sama ning niiviisi saame majandusurutisele kiiremini lõpu peale teha.
Hiljem kui gruppides kokyonagesid tegime ning minu kord kõiki visata kätte jõudis, hõikas ta järsku mu seljataga "Estonia!" ajades mu keskendumise täitsa sassi.
Selline vahva trenn oli seekord.
Muuseas, peale trenni kuulsin et nooruspõlves olevat ta väga karm mees olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar